LUTSIMAA : Lutsi eestlaste kodu
Võib tunduda veider mõelda Ludza-ümbruse alast, mis asub Kagu-Lätis, kui paigast, millel on Eestiga igivanad sidemed - Eesti asub sealt mitmetunnise sõidu kaugusel ning ükski keel, mida sinnapoole reisides kuulda võib, ei ole eesti keel.
Kuid tõesti, vähemalt paari viimase sajandi jooksul olid Ludza-ümbruse alad koduks eesti soost inimestele, kes kõnelesid oma erilist lõunaeesti keele murrakut. 19. sajandi lõpus oli seal piirkonnas veel ligikaudu viiskümmend küla, kus võis seda kõnepruuki kuulda. Sealsed elanikud ütlesid oma keele kohta mākīļ või māvärkki (‘maakeel’) ja kutsusid end mārahvas (‘maarahvas’). Sajandite jooksul lõimus selle rahvakillu etniline eneseteadvus järjest enam naaberrahvaste, st lätlaste ja latgalite omaga. Lutsi eestlased ehk lutsid rääkisid oma murrakut veel kuni võrdlemisi hilise ajani. Viimane Lutsi murraku kõneleja Nikolājs Nikonovs oli pärit Lielie Tjapši külast ja suri aastal 2006. Siiski oli lutside keel vanemate inimeste hulgas veel kuni 1970ndate aastateni võrdlemisi laialdases kasutuses. 2014. aastal mäletavad lutsid ja nende järeltulijad ikka veel oma eesti juuri, tõsiasja, et nende vanavanemad sellist erilist keelt kõnelesid, ning ka mõningaid kilde lutside keelest ja kultuurist.
Sellel kodulehel saab tutvust teha lutside, nende ajaloo, keele ja ka selle imetabaselt kauni künkliku ja järvedest pikitud maastikuga Lõuna-Latgales, mida lutsid põlvkondade kaupa koduks on nimetanud.
Lutsimaa eestlastest (lutsidest)
Meil meeles olgu ajalugu,
et Lutsi hõim on eesti sugu!
Vivat populus lucinorum
per omnia saecula saeculorum!
(Paulopriit Voolaine, Maajumala Poig)
Lehel kirjeldatud uurimistöö on läbi viidud
Kone Fondi (Koneen Säätiö) lahkel rahalisel toel.
Autorist
Minu nimi on Uldis Balodis ja ma olen keeleteadlane. Sain keeleteaduse doktorikraadi 2011. aastal California Ülikoolist Santa Barbaras. Kasvasin üles ebaharilikes oludes, olles üks vähestest läti keele kõnelejatest Phoenixis Arizona osariigis, mis asub Ameerika Ühendriikide edelaosas. Sellistes oludes kasvades mõistsin, millises olukorras on need, kes kõnelevad oma emakeelt keskkonnas, kus peaaegu mitte keegi teine seda ei tee. Osaliselt selle tõttu kujunes minus ka huvi vähemkõneldavate keelte vastu. Õppisin aastaid liivi keelt, äärmiselt ohustatud Lätis kõneldud läänemeresoome keelt, ülikooliõpingute ajal uurisin ja õppisin ka hulka Arizona ja California põliskeeli. Doktoritöö kirjutasingi ühest sellisest põliskeelest, juki keelest, mida tunti Põhja-Californias 1980ndate aastate alguseni.
Lutside vastu tärkas minus huvi mõned aastad tagasi, kui eesti keelt õppisin. Sain siis teada, et mõned minu esivanematest võisid olla mitte ainult eesti päritolu, vaid pärit just Latgales asuvast lutside kogukonnast. Alates 2013. aasta kevadest kuni 2015. aasta kevadeni töötan Helsingi Ülikooli juures järeldoktorina, minu tööd rahastab Kone Fond (Koneen Säätiö) Soomes. Nende kahe aasta jooksul uurin ja dokumenteerin lutside keelt, ajalugu, kultuuri ning pärandit. Selle veebilehe abil jagan mõningaid nendest teadmistest ka teistega.
Taustapildist ja tsitaadist
Selle lehekülje taustapilt on kujutis mitme sajandi vanusest kaardist, mis kujutab nii piirkonda Kagu-Eestis, kust lutsid pärit on kui ka ala Kagu-Lätis, Ludza linna lähistel, kus lutsid sajandeid elanud on.
Ülalolev eesti- ja ladinakeelne tsitaat on pärit Paulopriit Voolaise näidendist “Maajumala Poig”, mille ta kirjutas sellest, kuidas Oskar Kallas 19. sajandi lõpus lutsidega töötas. Kallas oli esimene uurija, kes lutsisid dokumenteeris ning Voolaine oli 20. sajandil üks peamisi lutside uurijaid. Tsitaadi sõnad kuuluvad Dr. Aolaskile (Kallasel põhineva tegelase nimi näidendis), kes lausus need lutsidele hüvastijätuks. Ladinakeelse osa tõlge võiks olla - elagu lutsi rahvas igavesti ja igavesti!