Läti läänemeresoome keelte kõnelejad

Balti aladel on soome-ugri keeli räägitud juba mitu tuhat aastat. Lätis tuntakse läänemeresoome keelt rääkiva rahvana ennekõike liivlasi. Nende asuala ulatus kunagi piki Riia lahte Vidzemesse, kuid taandus sajandite jooksul niivõrd, et Salacgrīva lähedal Svētciemsi külas olid viimased salatsiliivi keele kõnelejad teadaolevalt 1860ndatel aastatel. Kuramaa-liivlased, kelle küladest moodustuv ahel oli Kurzeme kõige põhjapoolsemas osas veel kuni Teise maailmasõja lõpuni alles, hajusid pärast sõda laiali teistesse Läti piirkondadesse ning olid osa läti pagulaskogukonnast välismaal.

     Siiski, kaasajal leidub Lätis teisigi läänemeresoome rahvaid. Kreevinid (läti k. krieviņi ‘väikesed venelased’) olid vadja keele kõnelejad, kes elasid umbes 1445. aastast alates Bauska lähedal, kuhu Novgorodi vürst nad Lääne-Ingerimaalt sõjavangidena saatis. Kreevinite keelt kõneldi veel kuni 19. sajandi keskpaigani piisavalt, et Johan Andreas Sjögren seda koguda sai, kuid peagi pärast seda suri nende keel välja.

Läänemeresoome rahvaste umbkaudne paiknemine Lätis 19. sajandi keskpaigas

(sinine = lutsid, kollane = leivud, roheline = liivlased, punane = kreevini vadjalased)

Eesti keelesaared

Latgales, Ida-Lätis, asuvad niinimetatud eesti või lõunaeesti keelesaared. Selle mõiste alla rühmitatakse enamasti kolm keelekogukonda: Lutsi, Leivu, ja Kraasna. Kõigis kolmes kogukonnas räägiti lõunaeesti keele murrakuid, mis nüüdseks hääbunud on.

Eesti keelesaared (Lutsi, Leivu, Kraasna) ja Lõuna-Eesti murrete jagunemine

(kaardi autor Sulev Iva)

     Ehkki üleminek teistele keeltele oli käimas juba 20. sajandil, on täielik keeleline nihe teistele kohalikele keeltele alles üsna hiljutine areng. Viimane Leivu murraku kõneleja suri aastal 1988, Kraasna murraku viimane kõneleja suri tõenäoliselt enne Teist maailmasõda. Lutsi keelesaar oli viimane kõnelejaskonna kaotaja, kui Nikolājs Nikonovs 2006. aastal suri. Oma uurimistöö jooksul olen külastanud umbes neljakümmet neist 53 külast, kus Oskar Loorits 1893. aastal eesti keele (st Lutsi murraku) kõnelejaid oli kohanud. Isegi neis külis, kus elanikel oma lutsi juurtest mingit mälestust või teadlikkust pole, viitavad nende perekonnanimed seosele lutsidega. Mõned järeltulijatest teavad vähesel määral midagi esivanemate keelest. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et tänapäeval piirduvad lutside järeltulijate keelealased teadmised peamiselt üksikute sõnadega (nt suzī ‘hunt’, hopen ‘hobune’), tervituse (tere!) ja harvematel juhtudel lühikeste fraasidega (ole-eiq! ‘ei ole!’). On veel üks-kaks inimest, keda võiks pidada osalisteks keeleoskajateks, kuna neil on Lutsi murraku passiivne oskus. Nende keeleoskust on aga raske täpselt hinnata, kui puuduvad parema keeleoskusega rääkijad, kellega nad vestelda võiks.

1890ndate lutsi külad tänapäevase administratiivjaotusega kaardil

(mustad jooned = vojevoodkonna [läti k. novads] piirid,

hallid jooned = piirkonna [läti k. pagasts] piirid)

(lilla = Pilda grupi külad, sinine = Nirza grupi külad,

oranž = Mērdzene grupi külad; kaardi autor Uldis Balodis)

     Kui praegu vestelda lutside järeltulijatega, kes enam keelt ei valda, siis ilmneb, et nad on siiski vägagi teadlikud oma esivanematest, kes veel keele kõnelejad olid. 2014. aastal on keskealiste lutsi järeltulijate jaoks nende viimane keelt kõnelev sugulane nende vanavanemate või vanavanavanemate põlvkonnast. Sellele leidub erandeid Lielie Tjapšis (ehk Jānikülǟs Lutsimaal), mis asub Pilda lähedal, Ludzast lõunas. (Lielie Tjapši on ülal kaardil ka välja toodud ning asub Pilda külade rühma kõige idapoolsemas osas.) See on viimane ala, kus 19. ja 20. sajandil külastatud keelekogukonna järeltulijad veel aktiivselt Lutsi murrakut kõnelesid. Antoņina Nikonovat, kes oli viimase Lutsi murraku kõneleja Nikolājs Nikonovsi vanaema, mäletavad nii keeleuurijad kui ka tavainimesed kui aktiivset ja entusiastlikku Lutsi murraku kõnelejat. Ta suri 1980ndatel, kuid rääkis kuni surmani oma pojapojaga Lutsi murrakus, hoolimata sellest, et ühtki teist kõnelejat enam polnud.

Antoņina Nikonova rääkimas keeleteadlase Paul Aristega

(foto: V. Niilus, 1936, Lielie Tjapši, Läti, ERM_754_110)

Teooriaid lutside päritolust

Tõendeid on ka palju varasemast läänemeresoome elanikkonnast Latgales. Antons Breidaks arutleb selle üle oma 1981. aasta artiklis (Baltijas somu un latgaļu-seļu etnolingvistisko sakaru jautājumi), kus ta käsitleb vanu Latgale piirkonna kontakte balti latgali ja seeli hõimude ning läänemeresoome hõimude vahel. Seega on loogiliselt võimalik ka teistlaadi arvamus seoses nende keelekogukondadega, millest eesti keelesaared koosnevad. Traditsiooniliste meetodite rakendamine, näiteks pereliinide uurimine perekonnanimede põhjal on Latgales raskendatud, kuna üldiselt anti seal perekonnanimed alles 1860ndatel aastatel. Keelelised sarnasused lutside ja teiste lõunaeestlaste vahel on piisavalt arvestatavad, et eraldumine võis toimuda kõigest paar sajandit tagasi. Siiski viitab lutside keeleline heterogeensus mitte ainult ühele vaid mitmele rändelainele. Sel teemal jagunevad uurijad kahte koolkonda: ühed peavad Latgales elanud lutsisid vana läänemeresoome kogukonna järeltulijateks, teised aga leiavad, et lutsid on nende väljarännanute järeltulijad, kes viimase paari sajandi jooksul mitmes rändelaines Lõuna-Eestist Latgalesse on suundunud.

Lutside päritolu puudutavate levinumate teooriate kohaselt võivad lutsid olla ka Põhjasõja-aegsed sõjapõgenikud või siis katoliku usku eestlased, kes Kagu-Eestist pagesid, kui Eesti protestantliku Rootsi võimu all oli. Varasemad uurijad on täheldanud, et mõned lutsid on oma päritolupaigale viidanud kui ”Rootsi kuninga maale”. Lutsid ise on samuti oma päritolust mõningaid lugusid jutustanud. Üks neist lugudest räägib, et kaks mõisahärrat olla raha peale mänginud. Kaotaja mõisahärra oli mängu pannud mitu külatäit eesti talupoegi ja nii ollagi nood sattunud võitja mõisahärra maadele, mis Ludza lähedal asuvad. Teine lugu räägib, et mõisahärra vahetanud kaks head jahikoera mitme külatäie eesti talupoegade vastu, kes olidki praeguste lutside esivanemad. Võib-olla on mõned või ka kõik need lood tõesed, pruukimata siiski kajastada kõikide Lutsimaa lutside päritolu. Mitmes laines sinnarändamine tundub tõenäoline ja olen oma töö käiguski selle kohta tõendeid leidnud. Näiteks on lutside järeltulija mulle näidanud 19. sajandist pärinevat maa ostu-müügi lepingut, mille järgi olid tema esivanemad tegelikult Lutsimaale tulnud alles 19. sajandi viimasel veerandil.

Oskar Kallas ja Heikki Ojansuu: lutside varasemad kirjeldused

Lutsisid on uuritud juba 19. sajandi lõpust alates. Esimene põhjalikum käsitlus nii Lutsi kui ka Kraasna keelesaare kohta pärineb Oskar Kallaselt. Kallas reisis 1893. aastal seal piirkonnas üsna ulatuslikult ja avaldas oma üleskirjutuste põhjal mitu eestikeelset köidet, millest mõnest ilmus eraldi ka saksakeelne versioon. Tema tähtsaim lutsisid puudutav töö on 1894. aastal ilmunud “Lutsi maarahvas”, mis annab ülevaate selleaegsest olukorrast Lutsimaal. Kallase andmetel oli sel ajal eesti keele (st Lutsi murraku) kõnelejaid neljas piirkonnas (läti k. pagasts) - Mihalova (alates 1925. aastast Mērdzene), Pilda, Nirza, ja Janovole (alates 1925. aastast Brigi) piirkonnas, kokku 53 külas. Juba sel ajal räägiti eesti keelt (st Lutsi murrakut) kõige vähem Mērdzene vallas. Oma retkedel Mērdzene aladel olen täheldanud, et seal elavate inimeste perekonnanimed on samad, mis varasemate uurijate ülestähendustes lutsi murraku kõnelejatel või lutside järeltulijatel, kuid nende inimeste eesti keele (st Lutsi murraku) oskus on peaaegu olematu, vähemalt nii palju kui ise nendega rääkinud olen.

Oskar Kallas (pildi allikas)

Järgnenud kümnenditel dokumenteerisid mitmedki teised teadlased lutsisid ja nende keelt. 1911. aastal kirjutas Heikki Ojansuu üles suure hulga lutside keelt, peamiselt Pilda-lähedastest küladest, kuid väiksemal määral ka Nirza ja Janovole lähistelt. Ojansuu dokumenteeris samal ajaperioodil ka Leivu murrakut.

Heikki Ojansuu (pildi allikas)

Paulopriit Voolaine ja August Sang: Lutside dokumenteerimine ja erinevad vaated lutside tulevikule

Olulisemad Teise maailmasõja eelsed lutside uurijad olid August Sang ja Paulopriit Voolaine. Sang ja Voolaine hakkasid lutsisid külastama umbes samal ajal. Sang kirjutas mõningad väga väärtuslikud uurimused Lutsi murraku morfoloogiast ja fonoloogiast. Nagu on toimunud ka eesti ja liivi keele puhul, on ka Lutsi murrak fonoloogiliselt muutunud ja redutseerunud, ehkki Lutsi käänd- ja pöördsüsteemid ei ole ebatavalised, eriti kui võrrelda neid teiste läänemeresoome keelte või isegi lähedalasuvate indoeuroopa keeleperesse kuuluvate vene ja läti keelega. Seega, erinevalt soome keelest, mille morfoloogiat peetakse rohkem aglutineerivaks kui flekteerivaks, on Lutsi murrak tunduvalt flekteerivam kui ta on aglutineeriv. Seetõttu on sarnaselt eesti ja liivi keelega ka Lutsi murraku kirjeldamise, õpetamise ja õppimise korral võtmelise tähtsusega teadmised käänd- ja pöördtüüpidest. Samasse muuttüüpi kuuluvad need noomenid, mille sisevokaalid ja -konsonandid käänates sarnaselt käituvad, samasse verbitüüpi kuuluvad aga need verbid, mille sisevokaalid ja -konsonandid pöörates sarnaselt käituvad. Sang tegi muuttüüpide tööle hea alguse, kirjutades Lutsi murrakus üles 98 nimisõna käändeparadigmad ja 82 tegusõna pöördeparadigmad.

Voolaine alustas lutsidega töötamist juba noore mehena, kuid jätkas seda tööd terve oma elu. Ta kogus lutside suulist keelt nii üleskirjutuste kui ka helisalvestustena ja mingil määral ka analüüsis kogutud materjali. Voolaise jaoks oli lutside uurimine kirg, mis kestis terve elu. Ta külastas küll ka teisi eesti keelesaari, kuid tema põhitöö oli siiski lutsidega. Kui Voolaise töid lugeda ja tema dokumentatsioone uurida, on näha, et tema huvi lutside vastu oli enam kui teaduslik. Ta oli pühendunud sellele, et teadvustada lutsisid nende identiteedist, ja püüdis tagada seda, et lutside identiteet kestaks ka tulevikus.

Paulopriit Voolaine (1929, EKM)

Lutside tuleviku koha pealt olid Voolaine ja Sang eri arvamusel. Või vähemalt väljendas Sang oma sellekohaseid tundeid konkreetsemalt. Sanga arvates oli lutsidele kõige loogilisemaks teeks täielikult kohaliku läti elanikkonnaga assimileeruda. See assimileerumine oli juba 1930ndatel täies hoos ja Sanga arvates oli lutsidel valik kas assimileeruda ja saada osaks õilmitsevast moodsast Lätist või püüda oma lutsi keelest ja kultuurist kinni hoida ning saada mingisuguseks elusaks etnograafiamuuseumiks, mis oleks muust maailmast eraldatud ja ei areneks enam edasi.

Keeleteadlased Paulopriit Voolaine (vasakul)

ja Paul Ariste (paremal) lutsidest Jarošenko-perega

(foto: V. Niilus, 1936, Lielie Tjapši, Läti, ERM_754_114)

Voolaine tegi oma mõtted tegude kaudu selgeks. Enne Teist maailmasõda töötas ta lutside ja eestlaste ühendamise kallal ja püüdis Eesti üldsust lutside olemasolust teavitada. Osaliselt tegi ta seda kirjutades lutsidest ajalehte Postimees artikleid, osaliselt lutside kogukonna ja Eesti vahelisi kultuurilisi kontakte luues. Iseäranis oli ta nende kontaktide loomisest huvitatud lutsi laste tõttu. Ta korraldas eesti jõulupühade tähistamist näiteks Greči külas, mis on Nirza lähedal, Ludzast ida poole. Eesti heategijad saatsid lutsi lastele jõulukingitusi, 2014. aastal on veel lutside järeltulijaid, kes mäletavad oma lapsepõlvest Voolaist ja tema korraldatud jõulupidusid.

Paulopriit Voolaine (vasakul) lutsi poistega (tagumises reas),

kes olid Eestisse õppima läinud (EKM)

Voolaine oli pühendunud ka lutsi laste ja eesti noorte vaheliste hariduslike kontaktide loomisele. Siiski tõi see endaga kaasa ainulaadseid probleeme. Mitmed lutsi poisid saadeti Eestisse õppima, kuid kust nad naasid osates rääkida eesti kirjakeeles, aga mitte enam oma Lutsi murrakus, mida rääkisid nende vanemad. See viis nendes peredes selleni, et mindi üle läti kodukeelele. Nii leidsid lutsid ennast oma emakeelega ainulaadselt keerulises olukorras. Ka teiste Läti läänemeresoome rahvaste noori, näiteks liivlasi, oli käinud Eestis õppimas, kuid sellist emakeele kaotamist nemad ei kogenud. Ehk raskendas lutside olukorda see, et neil puudus selgepiiriline ja ainulaadne identiteet, mis liivlastel olemas oli. Nii Eestis kui ka Lätis olid lutsisid ”üht tüüpi eestlased”. Lätis oli see piisav selleks, et nad võiksid oma keelt rääkida ilma seda kaotamata, peaasi, et nad täielikult läti keelele üle ei lähe. Nagu ka liivlased, oleksid lutsid võinud eksisteerida stabiilses kakskeelsuses, rääkides nii oma kodumurrakut kui ka läti keelt. Samas Eestis, olles ”üht tüüpi eestlased”, võisid lutsid kogeda survet, justkui tuleks neil sobitada end teiste eestlaste arusaamaga sellest, mida tähendab olla eestlane. Seega, olles Läti maapiirkonnast pärit eestlane, kes räägib kummalist ja võõrast murrakut, võisid need noored lutsid olla surve all lihtsalt kohanduda ja sobituda sellise eesti identiteediga nagu nad enda ümber kogesid ja nägid. Ja lõppude-lõpuks, ehkki lutside keel erineb eesti kirjakeelest üsna palju, ei ole see eesti kirjakeelest siiski nii erinev kui seda on liivi keel. Seega oli lutside ja teiste eestlaste vahel ka tunduvalt väiksem keeleline puhver, mis oleks võimaldanud lutsidel lihtsamalt eksisteerida selliste stabiilsete kõnelejatena, kes räägivad nii eesti kirjakeelt kui ka Lutsi murrakut.

Voolaine püüdis jõuda ka selleni, et Lutsimaal õpetataks koolides eesti keelt. Tema kirjavahetus, mida säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis, näitab, et ta oli mõelnud praktilise lutsi kirjaviisi loomisele, mida saaksid reaalselt kasutada ka tavainimesed, mitte vaid keeleteadlased. On kirju, mis on kirjutatud Oskar Kallasele, kes oli läinud tööle Eesti diplomaatilisse teenistusse. Kõik need kirjad on Kallasele kirjutanud kas Voolaine või Voolaine koos Lutsi kogukonna liikmetega. Need kirjad on Lutsi murrakus ja nende ortograafia põhineb eesti keelel. On ka räägitud, et Voolaine võis olla töötamas Lutsi murraku lugemiku või õpiku käsikirja kallal, kuid pole teada, et ühtki sellist käsikirja olemas oleks.

Lielie Tjapši küla lutside ja Voolaise kirjutatud

lutsi murrakus kiri Oskar Kallasele (EKM)

Kuni hukkumiseni 1980ndatel toimunud autoõnnetuses jätkas Voolaine terve nõukogude aja Latgales käimist ja lutside dokumenteerimist. Ta suhtles tihedalt kuni oma surmani Lielie Tjapši külas elava Nikonovsi perega, kelle hulgas olid viimased lutsi murraku kõnelejad, ning teda võib näha mitmetel sellest ajast pärinevatel fotodel pere pildialbumis.

Hannes Korjus: dokumenteerimine tänapäeval

Alates 2000. aastast on lutside põhiline uurija ja dokumenteerija olnud Hannes Korjus, kes on avaldanud arvukalt materjale mitte ainult lutside keelekogukonna kohta, vaid ta on kirjutanud ka lutside ajaloost ja Lätis elavatest eesti kogukondadest üldiselt. 2003. aastal avaldas Korjus lätikeelse raamatu Lutsi muinasjuttudest. Mõnevõrra hiljem, 2011. aastal avaldas ta Läti eestlastest rääkiva uurimuse “Lätimaal eestlasi otsimas”. On küll avaldamata tema 2001. aastal läbi viidud mahukas uurimus eestlastest, kes elasid endisel Ludza alal (läti k. Ludzas rajons, mis administratiivse üksusena lakkas 2009. aastal olemast, kuid hõlmas kogu seda ala, kus lutsid ajaloolised asusid), kuid tegu on asendamatu infoallikaga kõigile neile, keda huvitavad selle Läti piirkonna eesti päritolu elanikud. Korjus töötab jätkuvalt lutside ajaloo ja tänapäevase Lutsi kogukonna uurimisega.

Hannes Korjus (foto: Uldis Balodis, Korneti, Läti, august 2013)

Uldis Balodis: lutsid 2010ndate aastate keskel

Alustasin Lutsi kogukonna uurimist 2013. aasta aprillis. Sellest ajast saati olen käinud umbes neljakümnes külast neist 53-st, mida Kallas 1893. aastal külastas. Kõigis neis külades elatakse mingil määral veel tänapäevalgi. Mõnes neist on märgata viimase aja arenguid ja on tõenäoline, et need külad on elujõulised veel nii mõnedki aastad, kuid mõned külad on vaevu asustatud ja võivad lähima paari aasta jooksul kaduda. Mõned külad aga ongi juba täiesti tühjaks jäänud. Üks selline küla on Ščastļivi (ehk Täti külǟ), mis oli Teise maailmasõja eelsel ajal üks põhilisi Nirza piirkonna (läti k. Nirzas pagasts) Lutsi külasid. Voolaine on omal ajal seal käinud ning Eesti Rahva Muuseumi 1930ndate aastate arhiivis leidub arvukalt fotosid küla uutest majadest ja nende asukatest. Kui üritasin 2013. aasta suvel Ščastļivi külla pääseda, ilmnes, et küla pole enam olemas ja et selle kunagisele asupaigale ükski tee ei vii.

Uldis Balodis tema võimalikku lutsi päritolu

vana-vanaisa järgi nimetatud tänaval

(Ludza, Läti, august 2012)

Siiski olen oma suureks heameeleks avastanud, et seda piirkonda, kus Lutsi murrakut veel mõned aastakümned tagasi räägiti, tunduvad veel praegugi asustavat lutside järeltulijad. Läti elas Teise maailmasõja ajal üle mitmeid murrangulisi hetki, sattudes nõukogude, siis natsi-Saksamaa, ja siis taas nõukogude okupatsiooni alla. Läti kaotas sõja tõttu suure osa oma elanikkonnast. Siiski leidsin, et mõnes piirkonnas teatakse veel oma lutsi päritolust. Inimesed, kelle perekonnanimede puhul on selle lutsi päritolu teada, olid ka ise oma juurtest teadlikud ja teadsid vahel ka mõnda Lutsi murrakus sõna, mida nad olid oma vanavanemaid kasutamas kuulnud. Teistes piirkondades, kus elanikud oma päritolust teadlikud ei olnud, viitasid nende perekonnanimed siiski tihti nende lutsi juurtele, isegi kui perekonnad ise seda enam ei teadnud.

Seega on lutside järeltulijate seas praegusel ajal säilinud peamiselt vaid mõned viited keeleoskusele ja mõnevõrra suurem teadlikkus oma lutsi juurtest. Kõigi puhul on toimunud keeleline nihe selle Läti piirkonna domineerivatele keeltele ehk läti, latgali ja/või vene keelele.

Lühendid:

EKM = Eesti Kirjandusmuuseum

ERM = Eesti Rahva Muuseum

Allikad:

Breidaks, Antons. 1997. Ethno-linguistic Contacts between Lettgallians and Selonians and Baltic Finns. Humanities and 

     Social Sciences Latvia 3 (16). Rīga: University of Latvia. 91-113.

Kallas, Oskar. 1894. Lutsi maarahvas. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Korjus, Hannes. 2001. Ludzas rajona igauņi 2001. gadā. Latviešu folkloras krātuves arhīvs, LKF Nr. 2116. 6. tabula.

______________, ed. 2003. Ludzas igauņu pasakas. Rēzekne, Latvia: Latgales Kultūras Centra izdevniecība.

______________. 2011a. Zemes ķēniņa dēls neatgriezīsies. Lätimaal eestlasi otsimas. Tallinn: Kadmirell.
______________. 2011b. Lätimaal eestlasi otsimas. Tallinn: Kirjastus Kadmirell.
______________. 2013. Kaut ko par Ludzas igauņu senčiem un pēcnācējiem. Unpublished manuscript

Pajusalu, Karl. 2009. Estonians of Latgale. Valodas Austrumlatvijā: Pētījuma Dati un Rezultāti – Languages in Eastern

     Latvia: Data and Results of Survey, Via Latgalica, Supplement to Journal of the Humanities. Rē̄zekne, Latvia:

     Rēzeknes Augstskola. 171-181.

Sang, August. 1936. Lutsi maarahvas a. 1936. Eesti Kirjandus. 399-409.

Vaba, Lembit. 1997a. Uurimusi läti-eesti keelesuhetest. Tallinn-Tampere: Eesti Keele Insituut.

______________. 1997b. Eesti-läti keelepiiri kujunemise ajaloost. Õdagumeresoomõ lõunapiiŕ. Võro Instituudi Toimõtiseq

     1. Võro. 113-117.
Voolaine, Paulopriit. 1925. Lutsi maarahvas 1925. a. Eesti Kirjandus. 372-379.