Ludzī kīļ : Ortograafia ja hääldamine
Lutsi murraku hääldusest ja praktiline lutsi ortograafia
See osa kirjeldab praktilist ortograafiat, mille lutsi murraku ülekirjutamiseks loonud olen. Hääliku pikkust märgitakse pikenenud vokaali kohal oleva makroniga (ˉ), nt ā, ȳ, ǖ, nagu seda tehakse ka läti ja latgali keeles. Pikk konsonant kirjutatakse topelthäälikuga, nt tt, kk, ļļ.
Nagu ka läti ja latgali keeles, kirjutatakse palataliseeritud konsonandid peenendusmärgiga (¸) kõnealuse konsonandi all, nt nāņe ‘naine’, maŗā ‘marja’, taļvīne ‘talvine’. Mitte-sõnaalguliste silpide puhul palataliseeritakse üldiselt i-le eelnevat konsonanti ja selles positsioonis olevale konsonandile peenendusmärki ei lisata. Seega hääldatakse sõna pinī ‘koer’, nagu oleks see kirjutatud piņī. Sellise kirjaviisi eesmärk on Lutsi murraku ortograafias võimalikult vähe segavaid diakriitilisi märke kasutada.
Tähele tasub panna, et mõningate lutsi murraku rääkijate seas on peenendamist sporaadiliselt esinenud ka teiste eesvokaalide või isegi üldiselt eesvokaalide ees olevate konsonantide puhul (Lutsi murrakus on eesvokaalid nii pikad kui ka lühikesed i, e, ä, ö, ü).
Vokaale ä, ö, ü hääldatakse nagu eesti keeleski, y hääldub nagu eesti keele õ.
Konsonante b, d, f, g, h, k, m, n, p, s, š, t, v, z, ž hääldatakse nagu eesti keeleski. Konsonant q tähistab kõrisulghäälikut, mida võib eesti keeles kohata näiteks eituspartiklis mkmm [mq-mm].
Konsonant l on velaarne, kui see esineb kesk- ja tagavokaalide ees (a, o, u, y). Velaarse või ”kõva l-i” variante esineb vene ja läti keeles, ja ennekõike võib vene l-ist saada aimu, kuidas sellises positsioonis asuvat Lutsi murraku l-i hääldada.
Rõhku sõnadele ei märgita. Nagu ka teistes läänemeresoome keeltes ja läti keeles, on Lutsi murrakus rõhk üldiselt esimesel silbil. Oluline erand on siin eituses tegusõnad (nt ole-eiq ‘ei ole’ ja anna-as ‘ei andnud’), mille puhul on tegusõna tüvele liituv eitussõna pigem rohkem rõhutatud kui tegusõna esimene silp.
Lühike Lutsi murrakus kiri, mille on 1934. aastal Oskar Kallasele Londonisse saatnud Voolaine ja Lielie Tjapši küla (ehk Jānikülä) lutsid.
Lutsi murraku üleskirjutamise ajalugu
Lutsidel pole kunagi olnud kirjakeelt, keeleteadlased on nende keele ülesmärkimiseks kasutanud foneetilist transkriptsiooni. On ka üksikuid juhuseid, kus teadlane Paulopriit Voolaine oli Teise maailmasõja eelseil aastail nähtavasti üritanud Lutsi murraku kõnelejaid oma keelt ka üles kirjutama julgustada. On mitmeid Lutsi murrakus kirju, mille Voolaine on kirjutanud üksi või koos Lutside kogukonna liikmetega esimesele lutsisid uurinud teadlasele, Oskar Kallasele. Kallas oli Eesti esimese iseseisvusperioodi ajal Eesti suursaadik Ühendkuningriigis ja mujalgi. Sel samal sõjaeelsel perioodil avaldasid samuti Lätis paiknevad ja läänemeresoome päritolu vähemuskeelt rääkivad liivlased liivikeelset ajalehte ja raamatuid. Lutsi kogukonnas sel ajal midagi sarnast ei toimunud.
Üks mu praeguse uurimistöö eesmärk on lutside tundmaõppimiseks koostada aabits. Sellise raamatu kirjutamiseks on esmalt aga vaja luua praktiline ortograafia ehk kirjaviis, mida oleks lihtne lugeda ja kasutada ka neil lugejatel, kes ei ole keeleteadlased. Lisaks, kuna tänapäeval enam ühtki soravat Lutsi murraku rääkijat ei ole, soovisin Lutsi murrakule luua sellise kirjaliku kuju, mis annaks võimalikult täpselt edasi selle murraku hääldust. Seda selleks, et lugeja võiks
aabitsat kätte võttes Lutsi murrakus sõnu siiski võrdlemisi täpselt hääldada, isegi kui pole enam ühtki emakeelset lutsit, kellelt hääldusalast nõu küsida. Lutsi kirjaviis põhineb läti ja latgali keelte ortograafiatel, mis on lutsi murraku üleskirjutamiseks üsna sobivad. Lisaks räägivad lutside järeltulijad tänapäeval üht või mõlemat neist keeltest. Mõningate häälikute ja teiste tunnuste ülesmärkimine tuli veel lisaks välja mõelda või laenata praeguse lõunaeesti (võro-seto) keele kirjaviisist, mida Eestis kasutatakse.
