See osa annab ülevaate Lutsi murraku nimi- ja tegusõnade vormimoodustusest. Näited pärinevad materjalidest, mille on kogunud teadlased Paulopriit Voolaine, August Sang, Aino Valmet, Salme Nigol, Salme Tanning, ja Elna Adler. Nimisõnade käändeparadigmad ja tegusõnade pöördeparadigmad on pärit August Sanga avaldamata uurimusest Lutsi murraku nimi- ja tegusõnade morfoloogia kohta. Erinevalt sõnaloendist, mis samuti siin kodulehel leidub ning kus leiduvad sõnad on Lielie Tjapši küla lutside kõneviisi järgi normeeritud, on vormimoodustuse osas esinevad näited kirja pandud nii, nagu nad algselt suulisest kõnest üles märgitud on, ainus muutus on nende esitamine minu praktilises Lutsi murraku ortograafias. Kõik selle osa näited on pärit kõnelejatelt, kes elasid Lielie Tjapši ja Škirpāni külades. Mõlemad külad asuvad endises Pilda piirkonnas (läti k. pagasts), mis asub Ludzast lõunas.

Nimisõnad

August Sang eristab oma Lutsi murraku noomenimorfoloogia kohta kirjutatud, kuid avaldamata jäänud uurimuses kolmteist käänet. Võib eristada ka neljateistkümnenda käände, akusatiivi (ehk sihitava käände), mis lihtsustab grammatiliste suhete selgitamist. Siiski ei ole akusatiivi nimisõnade käändeparadigmasse lisatud, sest see ei eristu morfoloogiliselt teistest käänetest. Lutsi murraku käänded funktsioneerivad paljuski nagu lähimates sugulaskeeltes, st eesti ja soome keeles. Iga näitelause päritoluallikas on sulgudes oleva numbrina näite juurde lisatud, allikaviited, millele numbrid viitavad, võib leida lehekülje allservas.

Nimetav kääne

Lause alus on tavaliselt nimetavas käändes.

            (Nimetav)         Repän nār                                                                                                       (1)

                                    ‘Rebane naerab.‘     

Nimetava käände mitmus moodustatakse mitmuse tunnuse –q lisamisega omastava käände vormile. Ainsuse nimetav vorm sõnast ‘hobune’ on hobeza.

           (Nim.mitm.)      Hobezaq olliq kyvaq.                                                                                        (2)

                                   ‘Hobused olid tugevad.‘

Osastav (partitiiv) ja sihitav (akusatiiv) kääne

Tegusõna täissihitis võib olla osastavas, mitmuse omastavas või mitmuse nimetavas käändes. Läänemeresoome keeled eristavad kaht tüüpi täissihitist. Üht tüüpi täissihitis esineb alati osastavas, samas kui teist tüüpi täissihitis esineb omastavas, kui sihitis on ainsuses, ja nimetavas, kui sihitis on mitmuses. Seda teist tüüpi sihitist nimetatakse ka akusatiiviks, minagi kasutan seda terminit siin selle mugavuse ja selguse tõttu.

Akusatiiv- ja partitiivobjekti erinevus on mitmetahuline. Ühest küljest esineb teatud osa tegusõnadega alati akusatiivis täissihitis, samas kui mõni teine tegusõna esineb alati partitiivis täissihitisega. Teisest küljest aga väljendavad läänemeresoome keeltes partitiivobjektiga tegusõnad enamasti imperfektset (lõpetamata või piiritlemata) tegevust, samas kui akusatiivobjektiga tegusõnad väljendavad enamasti perfektset (lõpetatud või lõpp-punktiga piiritletud) tegevust. Siiski ei tohiks läänemeresoome keelte partitiivi ja akusatiivi eristust pidada vaid viisiks, kuidas imperfekti ja perfekti eristada.

            (Osastav)        Kuningas lähäț voiska poiga oțșma                                                                 (3)

                                   ‘Kuningas saatis sõjaväe poega otsima.‘

            (Sihitav/          ...piniq rebäze kinni vytnuq                                                                             (1)

            Os.ains.)           dogs   fox     closed take   

                                  ‘...koerad (oleks) rebase kinni võtnud.‘               

            (Sihitav/           Kost sa neoq kalaq vytiq?                                                                             (1)

            Nim.mitm.)       from where  you.sg.  those   fish   took

                                   ‘From where did you get those fish?‘

Kõik eituses verbid esinevad osastavas käändes täissihitisega.

            (Osastav)       ...ei ole-eiq rebäst, ei ole-eiq kallu                                                                  (1)

                                  ‘...ei ole ei rebast, ei ole ka kalu.‘

Ainsuse osastava käände vormi kasutatakse kõikide nimisõnadega, mida laiendab arvsõna. Erand on siin arvsõna üțș ‘üks’, mille puhul on nimisõna nimetavas käändes.

            (Nimetav)         üțș    hopen                                                                                                   (4)

                                    üks   hobune

            (Osastav)        kațș    hobest                                                                                                  (4)

                                   kaks   hobust

Kohakäänded (sisse-, sees-, seest-, alale-, alal-, alaltütlev)

Läänemeresoome keeled on tuntud oma suure hulga kohakäänete poolest. Enamasti jagatakse need kaheks: sisekohakääneteks (sisse-, sees-, seestütlev) ja väliskohakääneteks (alale-, alal-, alaltütlev). Neid käänded kasutatakse nii nende otseste tähenduste väljendamiseks (vastavalt kuhu, kus, kust) kui ka muudes funktsioonides. Näiteks kuna Lutsi murrakus puudub omamist väljendav verb, kasutatakse alalütlevat käänet omamissuhet väljendava konstruktsiooni loomiseks, samas kui alaleütlev kääne viitab kaudsihitisele.

Nagu ka eesti kirjakeeles, on ka Lutsi murrakus sisseütleval käändel kaks vormi: pikk ja lühike. Eesti kirjakeeles on mõlemad vormid teistest käänetest morfoloogiliselt eristatavad, kuid lutsi murrakus on eristatav vaid lühike sisseütlev, pikk sisseütlev on aga alaleütlevaga identne.

Kõikide nimisõnadega mõlemat sisseütleva vormi moodustada ei saa, mõnel nimisõnal on olemas mõlemad vormid, mõnel vaid üks või teine. Allpool esineb esimeses näites lühike sisseütleva vorm sytta, kuid teises näites pikk sisseütleva vorm kerikule ’kirikusse’, mis selle sõna puhul ei ole alaleütlevast eristatav. Üldiselt viitab sisseütlev liikumisele suletud ruumi, samas kui alaleütlev viitab liikumisele avatud alale. See erinevus on näha, kui võrrelda näidet kerikule järgmises näitelauses esineva sõnaga mäele. Kerikule viitab liikumisele kirikusse ehk suletud ruumi, samas kui mäele viitab, et liigutakse mäest üles ehk avatud alale. Lühikesel sisseütleval ei ole oma käändelõppu, kuid alalütlev moodustatakse enamasti –le käändelõpu lisamisega nimisõna genitiivi tüvele.

            (Lühike         Sǟd jo imǟ poiga  sytta                                                                                      (5)

            sisseütlev)   ‘Ema saadab ju poega sõtta.‘

                              

            (Pikk             ...ļǟmi kerikule                                                                                                   (6)

            sisseütlev)   ‘...läheme kirikusse‘

                              

           (Alaleütlev)    Tulkke mäele                                                                                                      (7)

                               ‘Tulge mäele/mäest üles.‘

Samasugust sisekoha-väliskoha kontrasti võib näha ka sees- ja alalütleva puhul. Seesütleva käände lõpud on -h, -n, või –hn, alalütleva lõpp aga –l. Seesütlev viitab asukohale suletud ruumis, alalütlev viitab asukohale avatud alal. Allpool asub esimeses näites obros ’pühakuju’ suletud ruumis, st kerikuh ’kirikus’, ja seetõttu kasutatakse ka seesütlevat. Järgmises näites on asukohaks riik Ēstumāl ‘Eestimaal’, mis sisaldab endas ka sõna mā ’maa’ ja seega viitab avatud alale, mistõttu kasutatakse ka alalütlevat.

            (Seesütlev)    ...timǟ obros sais kerikuh                                                                                 (8)

                                ‘...tema pühakuju seisab kirikus‘

            (Alalütlev)   ...Ēstumāl oļļ paļļo paŗemb elläq...                                                                     (7)

                               ‘...Eestimaal oli palju parem elada...’

Sama kontrast on nähtav ka viimase kahe kohakände, seest- ja alaltütleva puhul. Need käänded viitavad liikumisele asukohast väljapoole. Seestütlev, mille lõpp on –st, viitab liikumisele suletud ruumist väljapoole, samas kui alaltütlev viitab liikumisele alalt eemale või ära. Allpool kasutatakse esimeses näites seestütlevat, et väljendada seda, et kuningas vaatab umast dommast ’oma majast’ välja. Teises näites viitab alaltütlev, et toimub liikumine riigist ehk Ēstumālt ‘Eestimaalt’ ära või välja.

            (Seestütlev)  Kuningas kaes umast dommast                                                                      (9)

                               ‘Kuningas vaatab oma majast välja.‘

            (Alaltütlev)   ...Ēstumālt lähǟdüq sījäq                                                                                  (10)

                               ‘...Eestimaalt siia saadetud‘

Nagu varemgi mainitud, on läänemeresoome kohakäänetel laialdaselt kasutusi ka kontekstides, mis ei ole asukohaga seotud. Kuna Lutsi murrakus ei ole omamist väljendavat verbi, väljendatakse omamissuhet alalütleva käände ja olema-verbi kolmanda isiku vormiga.

            (Alalütlev)     ...oļļ näil vīz lambakeist                                                                                     (11)

                                ‘...neil oli viis lambakest’’

Alaleütlevat käänet kasutatakse kaudsihitistele viitamiseks.

            (Alaleütlev)   Annaq mulle kaq maitsaq!                                                                                  (1)

                                ‘Anna mulle ka maitsta!’

Kaasaütlev, ilmaütlev, rajav ja translatiiv

Kaasaütlev kääne väljendab sarnast tähendust, kui kaassõna ‘koos’. Kaasaütleva tunnus on –ga.

            (Kaasaütlev)  Jelli dēḑä bābaga                                                                                             (11)

                                 ‘Vanaisa elas koos vanaemaga.‘

Ilmaütlev kääne väljendab millegi puudumist. Vokaalharmoonia tõttu on ilmaütleval kaks tunnust: -lda(q) ja -ldä(q).

            (Ilmaütlev)     ...vanemb poig, kiä latsilda elli                                                                         (12)

                                ‘...vanem poeg, kes ilma lasteta elas’

Rajav kääne viitab asukohta mingi ajahetke või ruumilise suuruseni. Rajava tunnus on -ni.

            (Rajav)           Kșondz katenetyiskümneni tunnini maka-aiq                                               (13)                                         

                                 ‘Preester ei maga kella kaheteistkümneni.’

Saav kääne väljendab viisi või vastab küsimusele “kuidas?”. Lutsi murrakus langeb saava käände tunnus kokku seestütleva käände tunnusega.

            (Saav)           Minnu kutsti vaderist                                                                                         (1)

                                 ‘Mind kutsuti vaderiks.‘

Nimisõna näiteparadigmad

Need näited pärinevad August Sanga avaldamata uurimusest “Morfoloogiline ülevaade (Noomen) lutsi murdest”. Näited on antud minu praktilises ortograafias, Sanga tööst pärinevad originaalkujul (uurali foneetilises tähestikus) vormid on antud sulgudes.

Tegusõnad

Selles osas annan ülevaate Lutsi murraku tegusõnade pööramisest.

Lutsi tegusõna esineb kahes ajavormis, minevikus ja olevikus. Tegusõnu pööratakse vastavalt aluse isikule ja arvule. Ajapikku püüan siinolevat kirjeldust ka täiendada.

Oleviku ja mineviku ajavorm

Mõned näited olevikulisest ajavormist:

            (1.SG.olevik)              ēstu kīlt kynēle                                                                                      (6)

                                              ‘Ma räägin eesti keelt‘

            (1.PL.olevik)               Mīq kynēlem kakoi slon                                                                        (4)

                                              ‘Me räägime nagu elevant‘

            (2.SG.olevik)              Mis saq tan, vatēr, kynēlat?                                                                  (14)

                                              ‘Mis sa, ristiisa, seal räägid?‘

            (2.PL.olevik)              Tīq süvembäļe jo kynēlat ēstu kīlt                                                           (9)

                                              ‘Teie räägite ju paremini eesti keelt’

            (3.SG.olevik)              Dēda bābaga kyneles                                                                            (15)

                                              ‘Vanaisa räägib vanaemaga‘

            (3.PL.olevik)               kyik kynelazeq                                                                                       (16)

                                              ‘kõik räägivad‘

Mõned näited minevikulisest ajavormist:

            (1.SG.min.)                ma nī kyneli mulle                                                                                    (12)

                                              ‘nii ma ütlesin endale‘

            (1.PL.min.)                tak mīq kynelimi inne viņņe värkki                                                            (6)

                                             ‘nii me rääkisime ainult vene värki (st keelt)‘

            (2.SG.min.)               Kaq, ku paļļo sa jōziq!                                                                              (17)

                                             ‘Vaata, kui palju sa jooksid!‘

            (2.PL.min.)                Syzareq, tīq minno tapiq üle üte maŗa vaka.                                            (18)

                                             ‘Õed, te tapsite minu ühe marjavaka pärast.’

            (3.SG.min.)               timǟ mēļē kynēli                                                                                       (19)

                                             ‘ta rääkis meile‘

            (3.PL.min.)                vanaq kynēliq                                                                                           (10)

                                             ‘vanad rääkisid‘

Tegusõna eitus

Eitust väljendatakse negatiivse enkliitilise elemendi lisamisega tegusõna eitustüvele. Nagu ka Lõuna-Eestis kõneldavas lõunaeesti keeles, järgneb eitusmorfeem Lutsi murrakus pigem tegusõna tüvele, mitte ei eelne sellele nagu seda teeb eesti, liivi, soome ja teiste läänemeresoome keelte eitussõna.

Lutsi murrakus rõhutatakse eitusmorfeemi. See tähendab, et erinevalt teistest Lutsi murraku sõnadest ei esine eituses verbidel rõhk esimesel silbil. Lõunaeesti keele ortograafia eeskuju järgi eraldatakse eitusmorfeem tegusõna tüvest sidekriipsuga (-). Siiski ei pruugi sidekriips viidata silbi piirile - kui lühikese vokaaliga lõppevale tegusõnale liitub mineviku eitusmorfeem –Vs, mis algab sama vokaaliga, millega tegusõna lõpeb, siis hääldatakse need vokaalid kokku pikaks vokaaliks (nt. taha-as ‘ei tahtnud’ hääldatakse “tahās”). Kui lühikese vokaaliga lõppevale tegusõnale liitub oleviku eitusmorfeem –Viq ning eitusmorfeem algab sama vokaaliga, millega tegusõna lõpeb, siis hääldatakse ainult eitusmorfeemi (nt. ole-eiq ‘ei ole’ hääldatakse “o.leiq” ja anna-aiq ‘ei anna’ hääldatakse “a.naiq”. Kui verb lõpeb diftongiga, siis moodustab eitusmorfeem tegusõnast eraldiseisva silbi (nt. näe-es ’ei näinud’ puhul hääldatakse tegusõna ja eitusmorfeemi vahele selgelt silbi piir: ”näe.es”). Eituses tegusõna on olevikus ja minevikus erinevakujuline, kuid isikust ja arvust hoolimata kasutatakse sama eitusmorfeemi kõikide aluste puhul.

Neis näidetes esineb üks ja sama oleviku ajavormis olev verb paralleelselt nii eituses kui ka jaatuses.

            (eitus)                        Kyrvust timä kūld silmist näe-eiq                                                         (12)

                                             ‘Kõrvadest tema kuuleb, silmadest ei näe’

            (jaatus)                      Timä nägē, kū lätt kalapǖḑjä                                                                 (1)

                                             ‘Tema näeb, kui kalamees läheb’

            (eitus)                        Kullāne kalakene mullē bābā anna-aiq rahhū                                      (20)

                                             ‘Kuldne kalake, vanaema ei anna mulle rahu’

            (jaatus)                      Ma sulle ādres anna                                                                              (21)

                                             ‘Ma annan sulle aadressi’

Neis näidetes esineb üks ja sama mineviku ajavormis olev verb paralleelselt nii eituses kui ka jaatuses.

            (eitus)                       Näe-es sa sǟnest ņe sǟnest?                                                                (7)

                                            ‘Sa ei näinud sellist ja sellist?’

            (jaatus)                      Näiq, kui saq minnū appetiq                                                                 (14)

                                             ‘Ma nägin, kui sa mind petsid’

            (eitus)                        A imǟ taha-as tūd myŗsjat                                                                    (22)

                                            ‘Aga ema ei tahtnud toda mõrsjat’

            (jaatus)                      Tahtse  ez̦ändäpujale kaq tuvvaq                                                          (12)

                                             ‘Tahtsin isanda pojale ka tuua’

Tegusõna näidisparadigmad

Need näited pärinevad August Sanga avaldamata uurimusest “Ülevaade lutsi murde verbi morfoloogiast”. Näited on antud minu praktilises ortograafias, Sanga tööst pärinevad originaalkujul (uurali foneetilises tähestikus) vormid on antud sulgudes.

Tekstid:

1. (1)ES MT 22 (Lugusid rebasest), informant: Jānis Hermans (Jaan Herman) (Lielie Tjapši), Murdetekste Lutsist, koguja: Paulopriit Voolaine, 1925-1927, käsikirja ümber trükkinud T. Tuisk, 2009.
   

2. (2)EMH 0191 (Maaharimisest), informant: Osips Jakimenko (Škirpāni), kogujad: Salme Nigol, Salme Tanning, Elna Adler, 1960, lindilt transkribeerinud by T. Iva, 2009.
   

3. (3)ES MT 22 (Õlekuningas), informant: Agata Jakimenko (Škirpāni), Murdetekste Lutsist, koguja: Paulopriit Voolaine, 1925-1927, käsikirja ümber trükkinud T. Tuisk, 2009.
   

4. (4)F157 (Koduloomadest), informant: Jāzeps Germovs (Lielie Tjapši), kogujad: Aino Valmet, Paulopriit Voolaine, 5-6.6.1971, lindilt transkribeerinud T. Tuisk, 2008.
   

5. (5)ES MT 178 (Millal sõjamees koju saab), informant: Tekla Jarošenko (Lielie Tjapši), Kuuldelisi tekste Lutsimaalt Jaani ja Kirbu külast, koguja August Sang, 1936, käsikirja ümber trükkinud M. Kalmus, 2009.
   

6. (6)F157 (Keelekasutusest), informant: Jāzeps Germovs (Lielie Tjapši), kogujad: Aino Valmet, Paulopriit Voolaine, 5-6.6.1971, lindilt transkribeerinud T. Tuisk, 2008.
   

7. (7)ES MT 22 (Vägimees Sergei Sarapontšik), informant: Jānis Hermans (Jaan Herman) (Lielie Tjapši), Murdetekste Lutsist, koguja: Paulopriit Voolaine, 1925-1927, käsikirja ümber trükkinud T. Tuisk, 2009.
   

8. (8)F157 (Jüripäeval kirikus), informant: Jāzeps Germovs (Lielie Tjapši), kogujad: Aino Valmet, Paulopriit Voolaine, 5-6.6.1971, lindilt transkribeerinud T. Tuisk, 2008.
   

9. (9)EMH 0191 (Sugulastest), informant: Osips Jakimenko (Škirpāni), kogujad: Salme Nigol, Salme Tanning, Elna Adler, 1960, lindilt transkribeerinud T. Iva, 2009.
   

10. (10) EMH 0191 (Eestlasest Lutsimaal), informant: Osips Jakimenko (Škirpāni), kogujad: Salme Nigol, Salme Tanning, Elna Adler, 1960, lindilt transkribeerinud T. Iva, 2009.
    

11. (11) ES MT 178 (Hunt saab laulu tasuks vanamehe loomad), informant: Tekla Jarošenko (Lielie Tjapši), Kuuldelisi tekste Lutsimaalt Jaani ja Kirbu külast, koguja: August Sang, 1936, käsikirja ümber trükkinud M. Kalmus, 2009.
    

12. (12) ES MT 102 (Tige vend), informant: Agata Jakimenko (Škirpāni), Fonograafilisi tekste Räpinast ja Lutsist, koguja: Paulopriit Voolaine, 1925-1926, käsikirja ümber trükkinud T. Tuisk, 2009.
    

13. (13) ES MT 22 (Suur varas), informant: Agata Jakimenko (Škirpāni), Murdetekste Lutsist, koguja: Paulopriit Voolaine, 1925-1927, käsikirja ümber trükkinud T. Tuisk, 2009.
    

14. (14) ES MT 247 (Kalapüüdja ja rebane), informandid: Meikuls Jarošenko & Tekla Jarošenko (Lielie Tjapši), Murdetekste Lutsimaalt, koguja: August Sang, 1938, käsikirja ümber trükkinud M. Kalmus, 2009.
    

15. (15) ES MT 22 (Kits), informant: Agata Jakimenko (Škirpāni), Murdetekste Lutsist, koguja: Paulopriit Voolaine, 1925-1927, käsikirja ümber trükkinud T. Tuisk, 2009.
    

16. (16) ES MT 178 (Koolnud kosilane sõidab mõrsjale järele), informant: Tekla Jarošenko (Lielie Tjapši), Kuuldelisi tekste Lutsimaalt Jaani ja Kirbu külast, koguja: August Sang, 1936, käsikirja ümber trükkinud M. Kalmus, 2009.
    

17. (17) ES MT 22 (Poisikene ja suur mees), informant: Jānis Hermans (Jaan Herman) (Lielie Tjapši), Murdetekste Lutsist, koguja: Paulopriit Voolaine, 1925-1927, käsikirja ümber trükkinud T. Tuisk, 2009.
    

18. (18) ES MT 22 (Tigedad õed), informant: Agata Jakimenko (Škirpāni), Murdetekste Lutsist, koguja: Paulopriit Voolaine, 1925-1927, käsikirja ümber trükkinud T. Tuisk, 2009.
    

19. (19) ES MT 247 (Paulopriit Voolaine), informandid: Meikuls Jarošenko & Tekla Jarošenko (Lielie Tjapši), Murdetekste Lutsimaalt, koguja: August Sang, 1938, käsikirja ümber trükkinud M. Kalmus, 2009.
    

20. (20) ES MT 247 (Kuldkalakene), informandid: Meikuls Jarošenko & Tekla Jarošenko (Lielie Tjapši), Murdetekste Lutsimaalt, koguja: August Sang, 1938, käsikirja ümber trükkinud M. Kalmus, 2009.
    

21. (21) F157 (Perekonnast), informant: Jāzeps Germovs (Lielie Tjapši), kogujad: Aino Valmet, Paulopriit Voolaine, 5-6.6.1971, lindilt transkribeerinud T. Tuisk, 2008.
    

22. (22) ES MT 178 (Poja ja minia haudadel kasvavad puud kokku), informant: Tekla Jarošenko (Lielie Tjapši), Kuuldeliski tekste Lutsimaalt Jaani ja Kirbu külast, koguja: August Sang, 1936, käsikirja ümber trükkinud M. Kalmus, 2009.
    

Allikad:

M0030. August Sang. 1936. Morfoloogiline ülevaade (Noomen) Lutsi murdest. Viidatud variandi käsitsi ümber kirjutanud A. Täkke, 1952.

M0029. August Sang. 1936. Ülevaade lutsi murde verbi morfoloogiast. Viidatud variandi käsitsi ümber kirjutanud Ingrid Vuks, 1952.

Ülalkirjutatud viidetes esinenud lühendid tsiteeritud tekstide ja salvestiste kohta viitavad järgnevatele arhiividele:

EMH -- Eesti keele instituut (EMH = Eesti murrete helilint)

ES MT -- Emakeele Selts

F -- Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut

M -- Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiiv